Statistika kohaselt kannatab suhkurtõve (DM) all enam kui 9% maailma elanikkonnast. Diagnoosimata juhtude arv on umbes 50% ametlikult registreeritud juhtudest. WHO andmetel diagnoositakse haigus enamikul inimestel alles siis, kui tekivad tüsistused.
Definitsioon
Diabeet mellitus, tõlkes kreeka keelest, tähendab "läbi minema" - see on endokriinne haigus, mis põhineb absoluutsel või suhtelisel insuliinipuudusel organismis, põhjustades ainevahetushäireid, peamiselt süsivesikute. Peamine manifestatsioon on pikaajaline hüperglükeemia, mis on tingitud glükoosi metabolismi häiretest organismis. See põhjustab erinevate organite, eriti silmade, neerude, närvide, südame ja veresoonte kahjustusi, talitlushäireid ja rikkeid.
Seda haigust tuntakse alates 17. sajandist. eKr e. Seda kinnitab Ebersi papüürus, mis kirjeldab seisundit, millega kaasneb liigne urineerimine. Nimetuse “diabeet” andis patoloogiale kreeka arst Demetrios Apamaaniast, kes elas 2. sajandil eKr. e. Palju hiljem, aastal 1776, avastas inglise arst Dobson diabeetiku uriinist magusa maitse, mis viitas sellele, et see sisaldab suhkrut. Nii hakati diabeeti nimetama "suhkrudiabeediks".
Diabeedi põhjused
Täpne etioloogia pole täpselt teada. Provotseerivate tegurite hulgast saame eristada neid, mis on kontrollitavad ja mis mitte.
Muutumatud riskitegurid:
- vanus 45 aastat ja vanem;
- pärilikkus;
- naise veresuhkru tõus raseduse ajal (rasedusdiabeet);
- etniline päritolu, kellel on suurenenud risk diabeedi tekkeks (aafrika ja hispaanlane, eurooplane);
- kõhunäärme haigused - pankreatiit, onkoloogia jne.
Kontrollitavad tegurid:
- ülekaal;
- kõrge vererõhk;
- füüsiline passiivsus;
- kehv toitumine.
I tüüpi diabeedi provotseerivad tegurid:
- Imikute kunstlik toitmine. Rinnapiima asendamine piimasegu või lehmapiimaga. See sisaldab 3 korda rohkem valku kui naiste piim ja 50% rohkem rasva. Valk või kaseiin on oma struktuurilt keeruline komponent, mis sarnaneb beetarakkudega. Kui laps siseneb kehasse, ründab teda immuunsüsteem, kuid struktuurilise sarnasuse tõttu kannatavad ka kõhunäärme beetarakud. Seetõttu ei ole soovitatav anda lapsele lehmapiima enne 3. eluaastat.
- Viiruslikud infektsioonid. Punetised, tuulerõuged, mumps, viirushepatiit jne.
- Pankrease kudede hüpoksia veresoonte patoloogiate tagajärjel. Ateroskleroos, veresoonte spasmid, hemorraagia ja muud haigused põhjustavad Langerhansi saarekeste hüpoksiat koos nende beetarakkudega ja vähendavad insuliini sekretsiooni.
- Pankrease kudede hävitamine alkoholi, joobeseisundi, ravimite ja onkoloogia tõttu.
II tüüpi diabeedi provotseerib vale toitumine kiire tehnoloogilise arengu ja linnastumisega seotud füüsilise aktiivsuse vähenemise taustal. See patoloogia on levinum mongoloidide rassi esindajate seas.
Diabeedi klassifikatsioon
Diabeedil on kaks peamist tüüpi:
- 1. tüüpi diabeet (T1DM) - seda võib pidada pärilikuks autoimmuunpatoloogiaks, kus inimese enda immuunsüsteem ründab oma kõhunäärme beetarakke. Näärmete kudede hävitamine võib olla täielik või osaline. Patoloogiat diagnoositakse noortel ja seetõttu nimetatakse seda juveniilseks diabeediks. Seda tüüpi haigusel on absoluutne insuliinipuudus. Selle diagnoosiga patsiendid peavad saama insuliinisüste kogu eluks.
- 2. tüüpi diabeet (T2DM) — see põhineb insuliiniresistentsusel (rakkude immuunsus insuliini toimele, millele järgneb glükoosivoolu häire rakkudesse ja kudedesse). Insuliin toimib võtmena, mis võimaldab glükoosi rakkudesse energiana kasutada. Insuliinipuudus seda tüüpi diabeedi korral on suhteline, see tähendab, et nääre ise ei kahjustata, vaid on sunnitud aastaid töötama "kulumise nimel". 2. tüüpi diabeet mõjutab tavaliselt inimesi pärast 40. eluaastat ega erine rassi, vanuse ega soo järgi.
On olemas ka niinimetatud "varjatud diabeet" - prediabeet. Seisund on normaalse ja patoloogilise vahepealne: glükoosisisaldus veres on normist suurem, kuid diagnoosi panemiseks sellest ei piisa. See seisund eelneb tavaliselt II tüüpi diabeedile. Peamine oht on sümptomite puudumine.
Teine vorm, rasedusdiabeet, areneb mõnel naisel raseduse ajal välja. Pärast sünnitust see sageli kaob. Kuid see jätab T2DM-i tekke riski 45 aasta pärast.
Haiguse sümptomid
Esimest tüüpi diabeet on ägeda, äkilise algusega, teise tüübi puhul on sümptomid esialgu äärmiselt napid, arenevad mitme aasta jooksul ja inimene isegi ei kahtlusta patoloogia olemasolu.
Mis tahes tüüpi diabeedi tunnused naistel ja meestel:
- Klassikalised on kustutamatu janu ja polüuuria. See viib keha dehüdratsioonini. Selle nähtuse mehhanism on tingitud asjaolust, et liigne suhkur koguneb verre. Selle filtreerimiseks, imendumiseks ja kehast eemaldamiseks on vaja intensiivset neerude tööd. Kui neid rikutakse, hakkab liigne suhkur koos vedelikuga kudedest erituma. Tekib nõiaring. Pärast joomist janu püsib; patsient joob kuni 4 liitrit vett päevas, mis põhjustab jällegi sagedast urineerimist.
- Püsiv suukuivus, mis on seotud dehüdratsiooniga.
- Suurenenud väsimus.
- Haigutamine, unisus - hüpoksia ja ajurakkude toitumise puudulikkus rakkudes glükoosi puudumise tõttu.
- Nõrkust põhjustab dehüdratsioon ja võimetus kasutada suhkrut energiana.
- Haavade ja lõikehaavade aeglane paranemine, sagedased infektsioonid.
- Iivelduse ja isegi oksendamise tunne.
- Kiire hingamine (võimalik, et koos atsetooni lõhnaga). See on eriti märgatav kooma ajal, mis on eristav märk.
- Suurenenud südame löögisagedus.
- Suguelundite ja naha sügelus.
- Kehakaalu langus on iseloomulikum esimest tüüpi patoloogiale ja viib kurnatuseni.
- Nägemise halvenemine - udu silmade ees.
- Polüfaagia on toidujanu ja täiskõhutunde puudumine.
- Paresteesia jäsemetes.
- Veritsevad igemed, mis muutuvad paistetuks ja punaseks.
Suhkurtõve ravi puudumine põhjustab angiopaatia (vaskulaarse düsfunktsiooni) vormis tüsistusi. Nad provotseerivad troofilisi haavandeid, nägemise halvenemist, kudede tundlikkuse häireid jne.
Kõige raskem tüsistus on diabeetiline kooma, kõige sagedamini insuliinsõltuva diabeedi korral.
II tüüpi diabeedil on oma iseloomulikud tunnused:
- Suurenenud higistamine igasuguse füüsilise tegevuse ajal - söömise, liikumise, isegi magamise ajal. Tavaliselt pea ja rind higistavad, kuid käed ja jalad jäävad külmaks, värisevad, külmavärinad on tunda.
- Uriinipidamatus.
- Kalduvus kaalus juurde võtta.
- Vahelduv ööuni.
- Tuimus ja kipitus jalgades, krambid säärelihastes.
- Südame löögisageduse tõus rünnakute korral, millega kaasneb vererõhu tõus, tinnitus, raskustunne peas ja õhupuudus.
Diabeedi diagnoosimine
Diabeedi peamine kliiniline ilming on hüperglükeemia, mistõttu selle määramine on diagnoosi aluseks.
Normaalsed näitajad: veresuhkur kuni 6,1 mmol/l tühja kõhuga ja mitte üle 11 mmol/l 2 tundi pärast sööki. Need ei piirdu ühe analüüsiga; see ei ole objektiivne.
Täielikuks diagnoosimiseks on vaja järgmist:
- glükoositaluvuse test;
- biokeemiline vereanalüüs, elektrolüütide määramine;
- suhkru ja atsetooni uriinianalüüs;
- Rebergi testid - kreatiniinisisalduse määramine uriinis neerude seisundi hindamiseks;
- silmapõhja uuringud;
- veresoonte uuringud - Dopplerograafia, reovasograafia, kapillaroskoopia jne;
- Elundite ultraheli, EKG.
Diabeedi ravi
Arstide peamised ülesanded:
- Süsivesikute ainevahetuse kompenseerimine.
- Tüsistuste ravi ja ennetamine.
- Kehakaalu normaliseerimine.
- Patsiendi koolitus - leivaühikute arvestamine, erihügieen, enesekontrolli päeviku pidamine.
Diabeedi ravi kestab aastaid ja nõuab arsti ettekirjutuste ranget järgimist.
Tähtis! I tüüpi diabeet on ravimatu, kuid seda saab kontrollida.
Narkootikumide ravi:
- Hormooni insuliini süstid I tüüpi diabeedi korral. Teine ravimeetod on siirdamine - kogu näärme või selle üksikute osade (insuliini eest vastutavad Langerhansi saared) siirdamine.
- Antihüperglükeemilised ravimid - kasutatakse 2. tüüpi diabeedi korral, et kiirendada glükoosi ärakasutamist kudedes ja suurendada insuliini sünteesi. Need on esiteks sulfonüüluurea derivaatidel põhinevad ravimid. Need aitavad alandada veresuhkrut.
- Biguaniidid - vähendada rakkude insuliiniresistentsust, vähendades selle imendumist soolestikust ja parandades ainevahetust perifeersetes rakkudes.
Ravimeid võetakse pidevalt reguleeritud annustega. Ravirežiimid ja annused on alati individuaalsed.
Peamine II tüüpi diabeedi ravimeetod on dieetravi.
Teine oluline ravi edukuse tingimus on kehakaalu korrigeerimine. Diabeetik peab olema valmis iga päev veresuhkrut jälgima (tal peab olema kodus glükomeeter) ning endokrinoloog või üldarst peab teda regulaarselt kontrollima ja jälgima kliinikus.
Tähtis! Varajane diagnoosimine ja ravi aitavad vältida negatiivseid tagajärgi.
Dieet on vajalik komponent, ilma milleta on võimatu hüperglükeemiat normaliseerida. 2. tüüpi diabeedi korral kompenseerib see süsivesikute ainevahetust. 1. tüübi puhul on vaja dieeti, et vältida hüpo- või hüperglükeemilist kooma, mis võib lõppeda surmaga. Toit on tasakaalustatud valgu-, rasva- ja kalorisisaldusega.
Oluline on järgida õige toitumise põhimõtteid, välja arvatud "rasked" rasvad, rafineeritud, konserveeritud, suitsutatud, gaseeritud toidud, lihtsuhkrud, välja arvatud hüpoglükeemilise kooma korral.
Prognoos ja ennetamine
Peamised ennetusmeetmed:
- kaalumuutuste jälgimine;
- süsivesikute ja lipiidide ainevahetuse näitajate kontroll;
- regulaarne mõõdukas füüsiline aktiivsus;
- piisava koguse vee joomine (vähemalt 2 liitrit päevas);
- keha varustamine vitamiinide ja mineraalidega.
I tüüpi diabeeti ei edastata geneetiliselt, vaid on kalduvus sellele. Seetõttu on ennetusmeetodid järgmised:
- rinnaga toitmine - soovitav on seda mitte katkestada kuni 1,5 aastani;
- viirushaiguste ennetamine - gripp, kurguvalu, mumps, punetised, tuulerõuged;
- stressi kõrvaldamine;
- õige toitumine.
Enesekontrolli ja õigeaegse ravi korral on prognoos soodne.
Ärge võtke diabeedi diagnoosi kui surmaotsust. Üleminek tervislikule eluviisile ja õigele toitumisele mõõduka kehalise aktiivsusega võimaldab teil saavutada stabiilse remissiooni koos ravimite täieliku kaotamisega.